The greatest game ever played: I promised you I'd never give up

Teate, ülehomme hakkab kool.

Ma otsustasin seekord läheneda uue sissekande alustamisele teisest küljest - nimelt hirmutamisega(kuna mul ei tulnud ühtegi uut ideed). Õudusunenägu, ma ei taha minna sinna õppimisasutusse. Kui enamvähem terve suve olen veetnud õues rohelisuses, ei kisu kohe üldse sinna paksude kiviseinte vahele, kus talvel on liiga külm ja kevade-suve poole samuti liiga külm.
Aga eks selline ole see eluring, võimidagi niisugust.

Igatahes, tegelikult oli mul mõte rääkida Eesti Meistrivõistlustest. Väga huvitav ja hea võistlus oli. Loomulikult ei ole ma enda mänguga rahul, kuid vahel juhtub, mis juhtuma peab. Ma suutsin vähemalt igasuguseid erinevaid rekordeid purustada - enda meelest.

Esimesel päeval oli mul hommikul kell 8.20 start. Ma olin eelmine päev käinud ka harjutusringi tegemas, kuid tänu allergiale( vähemalt ma arvan, et see oli allergia, sest ma aevastasin ja mu silmad, nina, kurk ja kõrvad sügelesid ja lõpuks otsustasid kipitada ka veel) ja äratõmmatud seljale suutsin ma veeta seal vaid 6 rada. Need kuus rada olid huvitavad. Mu svingist oli saanud midagi, mis ta varem kohe kindlasti ei olnud. Ja seda mitte heas mõttes. Lähemalt ma ei hakka rääkima, sest seal oli sada erinevat häda. Pallid läksid paremale, vasakule, ülesse ja alla. Olen kindel, et oleks ma veel mänginud oleks ma löönud ka seljataha. Ainus suund kuhu pallid ei lennanud oli sirge ja edaspidine. Igatahes, tagasi esimese päeva juurde. Hommikul oli päris hea tunne. Läksime siis Lil'i ja Kristinaga rajale ning suutsin seal oma eelmise päeva huvitavaid lööke korrata. Kolmel esimesel rajal olin teinud bogey ja kaks triplat. Kui positiivne. Õnneks läks siis natuke paremaks, vahepeal. Kuni jõudsin viimasele rajale ja sain seal meeldivalt kaks trahvi ja 9. Teine pool algas meeldivamalt - lõin 10ndal rajal sisse mingi imekõvera pika puti. Aga toredal 14ndal rajal olin ma kahega griini kõrval punkris ja siis läksin julgelt punkrilööki tegema. Lõin pähe ja mis juhtus? Üle griini teise punkrisse. Kus ta otsustas asetseda griini ääres umbes niiviisi:

Päris meeldiv või mis? Ja siis ma lõin selle sealt välja punkri keskossa. Ning seal asetsedes ei soovinud ma uuesti järgmisse punkrisse lüüa ning lõin samasse punkrisse, meetrikese edasi. Ning lõpuks siis sain palli pärast 4 punkrilööki välja. Ja mis siis juhtus - tegin ma oma ainsa 3 puti griini. Kenakene 9 tuli ka sealt. Järgmine rada oli hirmus saarerada, kus ma polnud veel ühtegi korda ainsa löögiga saarele jõudnud. Kuid, seekord ma seda tegin - hooray for me ! Edasi läks ka päris normaalselt. Lõpetasin oma esimese päeva raskelt, kuid praegu tagasi mõeldes üldse mitte nii kohutavalt. Oma hcp järgi mängisin 7 üle. Täpselt kena ümmarguse 100. Juba mõnda aega polnud seda teinud - nimelt lausa Est Amist peale vist. Kuid, ma e olnud rahul. Üldse polnud rahul. Otsustasin õhtul voodis, et homme teen elumängu.

II päev.

Hommikul viis mu ema mind Niitväljale. Eelmisel hommikul oli isa seltsiks, seekord pidin ise soojendust tegema. Mitte mingisugust tunnet polnud. Pallid olid ka omale öösel vist ajud otsinud ning tegid täiesti ise, ilma, et oleksid minuga kokku leppinud, otsuseid kuhu suunas lennata. No tore, nüüd pidin ma siis ka isemõtlevate pallide eest vastutama. Läksime avatiile. Esimene avalöök - kuhugi puude suunas. Teine löök - veidike edais rough'i. Kolmas löök - veidike edasi. Ja nii edasi. Siiski, esimesel kolmel rajal tegin umbes ühe löögi vähem kui eelmine päev - positiivne. Kahjuks pidin hiljem kurvastusega tõdema, et nii positiivset polnud seal midagi. Edasi tuli üks quatro ja üks tupla. Suutsin ikka sattuda igasuguste puude taha ning sealt tobedaid 5 meetriseid lööke tegema, et saada end normaalselt liigutada. Ning puttamine oli eelmise päevaga võrreldes palju hullem. Kuid ma ei teadnud veel, mis raskused mind ees ootavad. Oo, ei. Siis tuli hirmuäratav 6 rada. Vastutuul ja see vesi mis griini ees paistis irvitas mulle lausa näkku. Läksin avalööki lööma - talitsesin oma hirmu. Sving jaa.. sulpsti. Nojah, loomulikult lõin pähe. Läksin siis vee taha ning droppasin. Rumal olin ja droppasin palli kallaku peale. Ning teisel pool griini oli vesi ja punker - sinna ei tahtnud kohe kindlasti mitte sattuda. Niisiis mõtlesin, et teen rahuliku svingi ja löön palli ilusti griinile. Naljanumber. Lõin teisegi palli vette. Siis võtsin kolmanda palli, ka see kukkus vette. Ma olin nii nördinud, et oleksin soovinud oma kepid nendele pallidele järgi visata - kuid see oleks toonud mulle trahve ja igasuguseid muid nalju ning pealegi oleks olnud see väga ebavõistluslik käitumine. Niisiis võtsin selle neljanda palli ja virutasin üle griini punkrisse. Sealt välja ja kaks putti. Olete teinud par 3el 10 lööki? No, igatahes saan mina nüüd öelda küll uhkusega, et isegi see on mul ära proovitud. Pärast seda hiigelsuurt tulemust tulid mul küll pisarad ka silma. Viha ja nördimuse pisarad. Järgmine rada läkski selle nahka, et maha rahuneda. Kuid miski ei toiminud. Ei avalöök, raualöök, puttamine. Puu 5'le ja puu 3'le ei julgenud isegi mõelda. Nii ma siis vaevlesin ja mängisin. Pettusin endas ja mängisin edasi. Mõtlesin, et katkestan, kuid jätkasin. Lisaks kohutavale mängule olin ma ka haige - mu pea lõhkus nagu keegi oleks otsustanud trumme seal otsas mängida ja läbi kõrvade ei kuulnud ma midagi ning nina tilkus ja oli ka punane nagu jõuluvanal. Pärast 9 rada otsustasin, et nüüd ei ole midagi teha. Ma lihtsalt mängin selle asja lõpuni. Kui sa juba 65 lööki oled ära teinud (see oli vist suurim löökide arv ühel poolel, ma laupäeval veel kontrollisin), siis pole eriti kuidagi päästa ka. Oleksin pidanud tegema 35 lööki, et mängida täpselt 100. Kuid see lõtvus, mis mulle siis peale tuli, arvatavasti tänu sellele, et ma otsustasin, et pole enam niikuinii midagi teha, muutis kõik. Asi läks vägagi paremuse poole. Tegin mõned paar par'i ja mõne tupla ja ühe tripla seal saarerajal. Ning siis tuli 17 rada. Rada, mis jääb mulle kauaks meelde. Oma avalöögi tõmbasin ma vasakule metsa. Pall otsustas end peita täpselt sellises kohas, et teda lüüa oli absoluutselt võimatu, ükskõik mis asendist. Siis ronisin ma kahe puu vahele ja tegin ühe kõksu. Pall veeres umbes 10 cm edasi. Sealtki ei saanud eriti paremini lüüa, kuid suutsin siiski palli fairway'le veeretada. Ning siis tegin veel ühe hübriidilöögi, mis lennutas palli umbes 10 meetrit punasest tokist edasi(mis on 100 meetri märk, kui keegi ei tea). Ning siis ma mõtlesin veidi aega, millist keppi võtta. Kas pitchi või 52te? Otsustasin oma 52-e kasuks. Ning tegin löögi. Pall maandus forele ja veeres sealt griinile. Sealt veeres ta veel edasi - täpselt lipu poole. Ja läks ja läks ja läks. Ja Lil juba eemalt hüüdis, et : "Mine sisse!" Sekund hiljem hüüdsin mina ka ja siiiiiis...... käis kõlks ja pall oli augus. Rusikad õhku ja ringikarglemine ja sellline rõõm minna palli august välja võtma, et varem pole ma kunagi nii rõõmus olnud. Viimasel rajal tegin kahjuks 3 putti ja tupla. Kuid mõelge. Ma tegin teisel poolel 19 lööki vähem kui esimesel. Nimelt 46, mis on väga normaalne tulemus minu jaoks. Nojah, ma arvan, et ma näitasin seda, et ma pole mitte halb mängija, vaid mul oli lihtsalt kehv päev. Isegi putte tegin 8 tükki vähem. Kui esimesel poolel tegin neid 20, siis teisel vaid 12. Vaid 32 putti - minu rekord. Nii et kokkuvõttes olin ma oma imelöögi üle nii õnnelik, et see kaalus üles kõik need paljud halvad löögid. Mõtle kui vähe on vaja, et inimest õnnelikuks teha.

III päev.

Kuna ma cut'ist edasi väga kahjuks ei pääsenud läksin ma niisama vaatama ja filmima. Juba rongis kujutasin ma oma kaadreid ette ja lootsin, et saan midagi head ka filmi peale. Läksin kohale - mu issi juba mängis, nii et olin jälle kord täitsa üksi. Mõnda aega ma pabistasin, et kas inimesed ikka lasevad mul end filmida, kuid mitte üks inimene ei ajanud mind minema. Jess - success. Mõni aeg hiljem liitusin Matsiga ning kahekesi me siis liikusimegi ringi mõlemal kaamerad käes - temal fotokaamera, minul videokaamera. Üks asi, mis ma avastasin. Nii paljud inimesed pole oma heade löökidega rahul. Ma saan tegelikult hästi aru. Kui ikka auku ei lähe, siis ei ole nii hästi. Kuid pettumust nägin ma nii paljude inimeste nägudelt. Seepeale otsustasin mina, et kavatsen edaspidi alati koguaeg naeratada(eks näis kas see ka välja tuleb, tuletage meelde, kui mul meelest läheb). Mind ajas kohati päris hirmule kui ma seal vaikselt oma kaamera käes läbi kaamerasilma inimesi piilusin ja nad kurjade nägudega (mitte kõik, oli ka rõõmsaid inimesi) vastu vaatasid. Ma tundsin end täpselt nii nagu mina oleks süüdi, et neil pall auku ei läinud. Oli ka neid, kes võib-olla olid nii keskendunud, et unustasid naeratada. See on ka üks võimalus. Ilm oli hullumeelselt külm ning seetõttu külmetasin end kringliks. Ning seetõttu olen ma ka siin arvuti taga oma köha ja nohuga ja väikese palavikuga. Niisiis terve päeva käisin ma ringi ja sain lausa 1,5 tundi filmimaterjali. Oleks rohkemgi saanud, kui mu kaamera akud ei oleks pidevalt üles öelnud ja plaategi oleks rohkem kaasas olnud. Aga oleks on sama hea kui poleks, nii et oleme rõõmsad selle pooleteist tunni ülegi. Ma ei ole veel jõudnud kõike läbi vaadata, mis tähendab seda, et neile, kes filmi ootavad ütleks niiviisi: "Ma teen nii kiiresti kui võimalik, aga kahjuks olen ma hetkel veidi aeglane." Palli lendu filmi peal kahjuks ei ole, sest ma ei leia seda tavaliseltki ülesse, mis siis läbi kaamera siis veel rääkida - eks peab harjutama. Varsti olen ma proff golfioperaator. Siis kirjutades sooviksin veel õnne Lil'ile, Merlinile ja Annikale, kes tegid põneva mängu ja tekitasid naiste esikolmiku. Samuti ka Egertile, Ennule ja Markile, kes tegid head mängu ja said seetõttu meeste esikolmikusse.

Olengi end nüüd jälle tühjaks kirjutanud. Lugege ikka, kui siia midagi juurde tuleb ning teil siiamaani väga igav pole olnud ja loodetavasti kohtume veel sel aastalgi golfiväljakul.

Golf is so popular simply because it is the best game in the world at which to be bad. - A.A. Milne