Minus elab kaks inimest - tavaline igapäevane Saara ja see Saara, kes ilmub välja hetkel, kui jõuab golfiväljakule. Mind teatakse küll kui tüdrukut, kes mängib golfi - seda igavat vanainimeste mängu, mida ei tohiks isegi spordiks kutsuda. Seepeale toon välja vähemalt 500 argumenti, miks nad eksivad. Tõsi on see, et inimestel on tekkinud teatud eelarvamused, mis kahjuks meid igapäevaelus juhivad.
Mis on golf?
See on sport - mida tõestab ka pääs olümpiamängudele üle pika aja. Viimati oli golf seal aastal 1904.
See on põnev - miks muidu jälgib iga suurvõistlust üle 40 miljoni inimese.
See kasvatab iseloomu - temperamendiga inimestel on keeruline seda mängida, sest golf nõuab rahulikkust ja keskendumist järgmisele löögile. Erki Noolgi viskas kepid nurka, sest ütles, et tema närv vastu ei pea. Kui suudad rahulikuks jääda golfirajal, suudad seda teha igas elusituatsioonis.
See pole nii lihtne kui tundub - ajad vaid kepiga palli taga ja lööd selle auku. Soovitus: üritage seda teha 72 löögiga 18 rajal.
Ja nii edasi...
See tundus praegu tõelise kaitsena golfimängija poole pealt, kuid olles tõesti aus - inimesed, kes golfist midagi ei tea, tekitavadki oma mitte mõistmisega kaitsereflekse. Olen pidanud mängima mitmeid kordi sellise stsenaariumi järgi, eriti noortega tutvudes:
Keegi: "Millega sa siis muidu tegeled?"
Mina: "Mängin golfi."
Keegi: "Ahsooo..." (ja siis krimpsutatakse nägu ning otsustatakse, et see ei ole tõeline sport ning seetõttu loetakse mind nimekirja inimeste sekka, kes on parajad snoobid.)
Jälle kord tundub, et olen kuidagi ebaõiglaselt õel inimeste kohta, kes golfist midagi ei tea. Arvatavasti ongi suurim probleem see, et olen lihtsalt paljudega kokku puutunud, kes sellised on. Seda ala ei arvestata nii nagu korvpalli, kergejõustikku, tantsimist. Tegelikult on see aga nii palju rohkem. See on ala, mis vajab head vaimset ja füüsilist tasakaalu.
Olgem ausad, lõpetaks nüüd heietamise, miks peaks golfi arvestama ja jõuaks selleni, miks ma seda armastan.
Minu puhul jõudsin ma selleni, hoopis teistmoodi, kui enamus teisi. Nimelt, ma ausalt öeldes vihkasin golfi väga pikalt. Ma olin oma peres arvatavasti ainus. Ma tõesti ei sallinud, et mu vanemad mind igal võimalikul suvepäeval või reisil tirisid mind sinna golfiväljakule, kus ma millegagi hakkama ei saanud, sest mul puudus piisav püsivus. Käisin seal alati vastutahtmist ning isaga koos mängimine lõppes tihtipeale sellega, et minul olid vihapisarad silmas ja tema oli lihtsalt tüdinud minuga jälle kord tülitsemast. Aga nagu mu isa just täna ütles - tegi ta hea investeeringu tulevikku, mis läks maksma küll paar miljonit krooni. See investeering oli golfi, kui Floorin otsustas Estonian Amateur Openit sponsoreerima hakata. Olgem ausad, ma ei teadnud golfivõistlustest eriti midagi, kuid see oli võistlus, millest algas minu armumine golfi. Esimesed kaks aastat käisin ma võistlusel vabatahtlikuks ja hingasin seda sama õhku, mida inimesed, kes olid vaid armumisest armastusele üle läinud. Siiski ei suutnud end sundida veel golfile oma kätt andma - sõrme oli see küll juba võtnud (tuleb ütlusest - andsid sõrme, võttis käe). Kui sain aga teada, et mu isa firma lõpetas olemast aastal 2009 peasponsor, tõusid mu silmi uued pisarad. Mida? Miks? Loomulikult tuli siis see siiamaani kardetud MASU. Igatahes otsustasin ma seepeale võistelda üks aasta Est Am Openil, et meie pere oleks kuidagigi esindatud sel võistlusel.
Alustasin treeningut ning suutsin veel suve lõpuga ( 2008 aasta suvest räägin nüüd) langetada oma HCP 50 peale. Siis tuli peale külm ja igav talv, mil tegelesin oma toonase lemmikspordiala võrkpalliga. 2009 aasta kevadel hakkasin jälle vaeva nägema. Pingutasin ja hakkasin võistlema, kuid praegu tagasi mõeldes, polnud eelmise suve treeningud midagi, võrreldes selle suve pingutustega. Igatahes, 2009 aastal tekkis armastus uue ala vastu, mis vallutas mu südame tormijooksuga - tõsiselt, mida paremaks läksid oskused seda rohkem ma seda mängu nautisin. Eks see on nii iga spordialaga. Igatahes sain oma HCP 50 pealt 22,6 peale, mis on kolme kuu peale päris hea saavutus. Sügisel otsustasin loobuda võrkpallist ning pühenduda golfile. Hakkasin käima Heiko Väädi juures trennis ja veidi ka Tere Tennisekeskuses ning Kalevi spordihallis palle võrku löömas, kuid see on täiesti erinev päris väljakust, isegi päris range'ist, sest sa näed palli lendu õige vähe. Kahjuks suutsin oma jalga vigastada kevadel, aprilli algul ning ei tohtinud vähemalt suve alguseni joosta. Sinna läks palju mu talve vormist ning kahjuks alustasin kevadet sellise tundega nagu poleks talvel üldse end liigutanud.
2010 aasta suve lootused olid kõrged. Põhiline soov oli pääseda Est Am Openile peale. Inimesed, kes sellest kuulsid, ütlesid mulle tubli, et mul kõrged lootused on. Peale saamise hcp oli 15,4 ja minu oma eelmisest aastast 22,6. Ma harjutasin ja treenisin, kuid kahjuks suve algul enam eriti meie uue pro Enrico trenne ei toimunud, sest mind oli tõstetud küll n.ö. eliittüdrukute gruppi, kuid nemad olid koguaeg kusagil võistlustel. Lõpuks suutsin umbes paar nädalat enne Est Am Openi registreerimise lõppu oma hcp 18,5 peale mängida. Ning sinna see mul jäi. Vähemalt algul. Nädal enne viimase registreerimisaja lõppu oli mu hcp veel sama. Mina ei andnud aga alla, kuid kõik kes kuulsid, et siiski plaanin peale saada, muigasid omaette ja arvatavasti mõtlesid, et good luck with that! Noh, mina tõestasin neile teistpidi. Kaks päeva enne registreerimise lõppu langetasin oma hcp 15,8 peale. Kaks päeva oli veel jäänud. Pingutasin, mis pingutasin, hcp jäi registreerimispäeval samaks. Õnneks anti mulle võimalus, sain võistlusele peale, sest registreerijaid oli vähe. Ma olin õnnelik, kuid veidi pettunud - tahtsin siiski saada peale õige hcp'ga, mitte suuremaga. Õnneks tuli nädalavahetusel 2 võistlust. Esimesel mängisin end 15,5 peale ja järgmisel 14,9 peale ja vuhuu, olin saavutanud oma eesmärgi. Sain mis tahtsin ja mida kõigile lubasin. Ma tegin selle lubaduse juba eelmise aasta Est Am Openi ajal, kui mu hcp oli veel 35,5. Olgem ausad, võistlusest endast ei tulnud eriti palju välja, sest olin kõik oma auru kulutanud peale saamisele ning jäin uhkelt eelviimaseks. Siiski, ma olin nii õnnelik, kui sain esimest korda omale kaelakaardi, millel oli kirjas: player Saara Mägin. Ma jalutasin ringi mitu päeva totakas naeratus näol ja õnnetundest liblikad kõhus. See oli võistlus, mis sidus mind golfiga ja ma sain sellel mängida. Lõppkokkuvõttes oli see kõik imeline. See oli midagi, mille olin mina saavutanud. Mitte keegi teine, vaid ainult mina. See on veel üks asi, mis mulle golfi juures meeldib - sul võib olla imeline treener, suurepärased võimalused ja anne, kuid kui sa ei suuda seda ära kasutada ja tahta nii palju kui võimalik, ei ole sellest abi. Sina oled see mis viib õnnestumiseni ja ebaõnnestumiseni. Vaid sina üksi teed kõik algusest lõpuni, sul võib olla palju abi, kuid lõpuks oled vaid sina võitu väärt ning võid üksi ja uhkelt oma auhinnaga koju minna ja selle oma riiulile panna.
Lõpetaks tänase sissekande tsitaatidega, mis minu meelest sobivad lõpetuseks imehästi :
Edu näib suurelt jaolt seisnevat vastupidamises seal, kus teised on loobunud. - William A. Feather
Sõnaraamat on ainuke koht, kus tuleb edu enne tööd. - Albert Brisbane
Targad inimesed on öelnud tarku sõnu. Loodan, et minu arvamusest jäi midagi meelde, kuigi ei pea end nii targaks, et võiks öelda, Vaid minu kirjutatu on ainuõige.
