I promised you I'd never give up

Teate, ülehomme hakkab kool.

Ma otsustasin seekord läheneda uue sissekande alustamisele teisest küljest - nimelt hirmutamisega(kuna mul ei tulnud ühtegi uut ideed). Õudusunenägu, ma ei taha minna sinna õppimisasutusse. Kui enamvähem terve suve olen veetnud õues rohelisuses, ei kisu kohe üldse sinna paksude kiviseinte vahele, kus talvel on liiga külm ja kevade-suve poole samuti liiga külm.
Aga eks selline ole see eluring, võimidagi niisugust.

Igatahes, tegelikult oli mul mõte rääkida Eesti Meistrivõistlustest. Väga huvitav ja hea võistlus oli. Loomulikult ei ole ma enda mänguga rahul, kuid vahel juhtub, mis juhtuma peab. Ma suutsin vähemalt igasuguseid erinevaid rekordeid purustada - enda meelest.

Esimesel päeval oli mul hommikul kell 8.20 start. Ma olin eelmine päev käinud ka harjutusringi tegemas, kuid tänu allergiale( vähemalt ma arvan, et see oli allergia, sest ma aevastasin ja mu silmad, nina, kurk ja kõrvad sügelesid ja lõpuks otsustasid kipitada ka veel) ja äratõmmatud seljale suutsin ma veeta seal vaid 6 rada. Need kuus rada olid huvitavad. Mu svingist oli saanud midagi, mis ta varem kohe kindlasti ei olnud. Ja seda mitte heas mõttes. Lähemalt ma ei hakka rääkima, sest seal oli sada erinevat häda. Pallid läksid paremale, vasakule, ülesse ja alla. Olen kindel, et oleks ma veel mänginud oleks ma löönud ka seljataha. Ainus suund kuhu pallid ei lennanud oli sirge ja edaspidine. Igatahes, tagasi esimese päeva juurde. Hommikul oli päris hea tunne. Läksime siis Lil'i ja Kristinaga rajale ning suutsin seal oma eelmise päeva huvitavaid lööke korrata. Kolmel esimesel rajal olin teinud bogey ja kaks triplat. Kui positiivne. Õnneks läks siis natuke paremaks, vahepeal. Kuni jõudsin viimasele rajale ja sain seal meeldivalt kaks trahvi ja 9. Teine pool algas meeldivamalt - lõin 10ndal rajal sisse mingi imekõvera pika puti. Aga toredal 14ndal rajal olin ma kahega griini kõrval punkris ja siis läksin julgelt punkrilööki tegema. Lõin pähe ja mis juhtus? Üle griini teise punkrisse. Kus ta otsustas asetseda griini ääres umbes niiviisi:

Päris meeldiv või mis? Ja siis ma lõin selle sealt välja punkri keskossa. Ning seal asetsedes ei soovinud ma uuesti järgmisse punkrisse lüüa ning lõin samasse punkrisse, meetrikese edasi. Ning lõpuks siis sain palli pärast 4 punkrilööki välja. Ja mis siis juhtus - tegin ma oma ainsa 3 puti griini. Kenakene 9 tuli ka sealt. Järgmine rada oli hirmus saarerada, kus ma polnud veel ühtegi korda ainsa löögiga saarele jõudnud. Kuid, seekord ma seda tegin - hooray for me ! Edasi läks ka päris normaalselt. Lõpetasin oma esimese päeva raskelt, kuid praegu tagasi mõeldes üldse mitte nii kohutavalt. Oma hcp järgi mängisin 7 üle. Täpselt kena ümmarguse 100. Juba mõnda aega polnud seda teinud - nimelt lausa Est Amist peale vist. Kuid, ma e olnud rahul. Üldse polnud rahul. Otsustasin õhtul voodis, et homme teen elumängu.

II päev.

Hommikul viis mu ema mind Niitväljale. Eelmisel hommikul oli isa seltsiks, seekord pidin ise soojendust tegema. Mitte mingisugust tunnet polnud. Pallid olid ka omale öösel vist ajud otsinud ning tegid täiesti ise, ilma, et oleksid minuga kokku leppinud, otsuseid kuhu suunas lennata. No tore, nüüd pidin ma siis ka isemõtlevate pallide eest vastutama. Läksime avatiile. Esimene avalöök - kuhugi puude suunas. Teine löök - veidike edais rough'i. Kolmas löök - veidike edasi. Ja nii edasi. Siiski, esimesel kolmel rajal tegin umbes ühe löögi vähem kui eelmine päev - positiivne. Kahjuks pidin hiljem kurvastusega tõdema, et nii positiivset polnud seal midagi. Edasi tuli üks quatro ja üks tupla. Suutsin ikka sattuda igasuguste puude taha ning sealt tobedaid 5 meetriseid lööke tegema, et saada end normaalselt liigutada. Ning puttamine oli eelmise päevaga võrreldes palju hullem. Kuid ma ei teadnud veel, mis raskused mind ees ootavad. Oo, ei. Siis tuli hirmuäratav 6 rada. Vastutuul ja see vesi mis griini ees paistis irvitas mulle lausa näkku. Läksin avalööki lööma - talitsesin oma hirmu. Sving jaa.. sulpsti. Nojah, loomulikult lõin pähe. Läksin siis vee taha ning droppasin. Rumal olin ja droppasin palli kallaku peale. Ning teisel pool griini oli vesi ja punker - sinna ei tahtnud kohe kindlasti mitte sattuda. Niisiis mõtlesin, et teen rahuliku svingi ja löön palli ilusti griinile. Naljanumber. Lõin teisegi palli vette. Siis võtsin kolmanda palli, ka see kukkus vette. Ma olin nii nördinud, et oleksin soovinud oma kepid nendele pallidele järgi visata - kuid see oleks toonud mulle trahve ja igasuguseid muid nalju ning pealegi oleks olnud see väga ebavõistluslik käitumine. Niisiis võtsin selle neljanda palli ja virutasin üle griini punkrisse. Sealt välja ja kaks putti. Olete teinud par 3el 10 lööki? No, igatahes saan mina nüüd öelda küll uhkusega, et isegi see on mul ära proovitud. Pärast seda hiigelsuurt tulemust tulid mul küll pisarad ka silma. Viha ja nördimuse pisarad. Järgmine rada läkski selle nahka, et maha rahuneda. Kuid miski ei toiminud. Ei avalöök, raualöök, puttamine. Puu 5'le ja puu 3'le ei julgenud isegi mõelda. Nii ma siis vaevlesin ja mängisin. Pettusin endas ja mängisin edasi. Mõtlesin, et katkestan, kuid jätkasin. Lisaks kohutavale mängule olin ma ka haige - mu pea lõhkus nagu keegi oleks otsustanud trumme seal otsas mängida ja läbi kõrvade ei kuulnud ma midagi ning nina tilkus ja oli ka punane nagu jõuluvanal. Pärast 9 rada otsustasin, et nüüd ei ole midagi teha. Ma lihtsalt mängin selle asja lõpuni. Kui sa juba 65 lööki oled ära teinud (see oli vist suurim löökide arv ühel poolel, ma laupäeval veel kontrollisin), siis pole eriti kuidagi päästa ka. Oleksin pidanud tegema 35 lööki, et mängida täpselt 100. Kuid see lõtvus, mis mulle siis peale tuli, arvatavasti tänu sellele, et ma otsustasin, et pole enam niikuinii midagi teha, muutis kõik. Asi läks vägagi paremuse poole. Tegin mõned paar par'i ja mõne tupla ja ühe tripla seal saarerajal. Ning siis tuli 17 rada. Rada, mis jääb mulle kauaks meelde. Oma avalöögi tõmbasin ma vasakule metsa. Pall otsustas end peita täpselt sellises kohas, et teda lüüa oli absoluutselt võimatu, ükskõik mis asendist. Siis ronisin ma kahe puu vahele ja tegin ühe kõksu. Pall veeres umbes 10 cm edasi. Sealtki ei saanud eriti paremini lüüa, kuid suutsin siiski palli fairway'le veeretada. Ning siis tegin veel ühe hübriidilöögi, mis lennutas palli umbes 10 meetrit punasest tokist edasi(mis on 100 meetri märk, kui keegi ei tea). Ning siis ma mõtlesin veidi aega, millist keppi võtta. Kas pitchi või 52te? Otsustasin oma 52-e kasuks. Ning tegin löögi. Pall maandus forele ja veeres sealt griinile. Sealt veeres ta veel edasi - täpselt lipu poole. Ja läks ja läks ja läks. Ja Lil juba eemalt hüüdis, et : "Mine sisse!" Sekund hiljem hüüdsin mina ka ja siiiiiis...... käis kõlks ja pall oli augus. Rusikad õhku ja ringikarglemine ja sellline rõõm minna palli august välja võtma, et varem pole ma kunagi nii rõõmus olnud. Viimasel rajal tegin kahjuks 3 putti ja tupla. Kuid mõelge. Ma tegin teisel poolel 19 lööki vähem kui esimesel. Nimelt 46, mis on väga normaalne tulemus minu jaoks. Nojah, ma arvan, et ma näitasin seda, et ma pole mitte halb mängija, vaid mul oli lihtsalt kehv päev. Isegi putte tegin 8 tükki vähem. Kui esimesel poolel tegin neid 20, siis teisel vaid 12. Vaid 32 putti - minu rekord. Nii et kokkuvõttes olin ma oma imelöögi üle nii õnnelik, et see kaalus üles kõik need paljud halvad löögid. Mõtle kui vähe on vaja, et inimest õnnelikuks teha.

III päev.

Kuna ma cut'ist edasi väga kahjuks ei pääsenud läksin ma niisama vaatama ja filmima. Juba rongis kujutasin ma oma kaadreid ette ja lootsin, et saan midagi head ka filmi peale. Läksin kohale - mu issi juba mängis, nii et olin jälle kord täitsa üksi. Mõnda aega ma pabistasin, et kas inimesed ikka lasevad mul end filmida, kuid mitte üks inimene ei ajanud mind minema. Jess - success. Mõni aeg hiljem liitusin Matsiga ning kahekesi me siis liikusimegi ringi mõlemal kaamerad käes - temal fotokaamera, minul videokaamera. Üks asi, mis ma avastasin. Nii paljud inimesed pole oma heade löökidega rahul. Ma saan tegelikult hästi aru. Kui ikka auku ei lähe, siis ei ole nii hästi. Kuid pettumust nägin ma nii paljude inimeste nägudelt. Seepeale otsustasin mina, et kavatsen edaspidi alati koguaeg naeratada(eks näis kas see ka välja tuleb, tuletage meelde, kui mul meelest läheb). Mind ajas kohati päris hirmule kui ma seal vaikselt oma kaamera käes läbi kaamerasilma inimesi piilusin ja nad kurjade nägudega (mitte kõik, oli ka rõõmsaid inimesi) vastu vaatasid. Ma tundsin end täpselt nii nagu mina oleks süüdi, et neil pall auku ei läinud. Oli ka neid, kes võib-olla olid nii keskendunud, et unustasid naeratada. See on ka üks võimalus. Ilm oli hullumeelselt külm ning seetõttu külmetasin end kringliks. Ning seetõttu olen ma ka siin arvuti taga oma köha ja nohuga ja väikese palavikuga. Niisiis terve päeva käisin ma ringi ja sain lausa 1,5 tundi filmimaterjali. Oleks rohkemgi saanud, kui mu kaamera akud ei oleks pidevalt üles öelnud ja plaategi oleks rohkem kaasas olnud. Aga oleks on sama hea kui poleks, nii et oleme rõõmsad selle pooleteist tunni ülegi. Ma ei ole veel jõudnud kõike läbi vaadata, mis tähendab seda, et neile, kes filmi ootavad ütleks niiviisi: "Ma teen nii kiiresti kui võimalik, aga kahjuks olen ma hetkel veidi aeglane." Palli lendu filmi peal kahjuks ei ole, sest ma ei leia seda tavaliseltki ülesse, mis siis läbi kaamera siis veel rääkida - eks peab harjutama. Varsti olen ma proff golfioperaator. Siis kirjutades sooviksin veel õnne Lil'ile, Merlinile ja Annikale, kes tegid põneva mängu ja tekitasid naiste esikolmiku. Samuti ka Egertile, Ennule ja Markile, kes tegid head mängu ja said seetõttu meeste esikolmikusse.

Olengi end nüüd jälle tühjaks kirjutanud. Lugege ikka, kui siia midagi juurde tuleb ning teil siiamaani väga igav pole olnud ja loodetavasti kohtume veel sel aastalgi golfiväljakul.

Golf is so popular simply because it is the best game in the world at which to be bad. - A.A. Milne

I'm hitting the woods just great, but I'm having a terrible time getting out of them. - Harry Toscano

I know I am better at golf because I'm hitting fewer spectators. - Gerald Ford

I'm trying so hard

Heihopsti väikevennad,

Oma uue sissekande alguses palun suuresti vabandust, et ma pole peaaegu 10 päeva siia mitte midagi kirjutanud. Ma lihtsalt, ausalt pole jõudnud - esmaspäeval teisipäeval ei teinud ma midagi golfiga seotut, nii et poleks olnud midagi kirjutada. Kolmapäeval tormlesin trennist silmaarsti juurde ja sealt koju ning sealt rongile ning sealt autopagasnikusse ning sealt klassiõe sünnipäevale. Neljapäeval ma magasin hommikul ja õhtul oli naistevõistlus. Sealt tulles olin suht kutu ning kuna järgmine hommik oli varajane tõusmine, siis läksin kohe magama. Reedel sõit Saaremaale, Rotary klubi meistrivõistlustele ning ühislaulmist harrastama(see katse ebaõnnestus, jumala eest, et meid 1. septembril telekasse ei lastaks, see kõlab nagu kassikräunumine, ma arvan. Ei, tegelt niii hull nüüd ka ei olnud.) Laupäeval oli siis võistlus ja sealt sööma ja sealt autosse ja praami ja koju. Pühapäeval Niitväljale harjutama ja õhtu tuli nii kiiresti, et vajusin kohe voodisse. Esmaspäeval olin oma kõigekõigekõige parema sõbrannaga koos, sest ta sõidab aastaks ajaks Prantsusmaale ära. Õhtul oli tema juures väiksem istumine, kust mind käsutati kell pool 1 autoga koju. Ja täna hommikul saadeti mind asustamisele kusagile Pärnumaale, füüsikat õppima oma vanatädi käest. Praegu asungi Vändra internetipunktis koos oma vanaisaga, sest meie buss läheb tunni aja pärast.

Nüüd aga räägin oma viimase aja golfielamustest. Neljapäeval oli meil naistevõistlus. Seekord mul caddie't polnud, kuid ma arvan, et tema olemasolu poleks minu mängu parandanud. Tegin uhked 46 lööki, millest 23 olid putid. Te kuulsite õigesti - POOLED olid putid. Maasendaav. Sellest megaharjutamisest ei ole abi, veel. Võistlus iseeenesest oli ülituuline. Ma mängisin väga mõnusate inimestega koos. Alla ütles pärast mängu lõppu, et ma keskendun puttamisele liiga palju. Täiesti tõsi on see, sest kõik on mu kahe kõrva vahel kinni.

Reedel mängisime esimese harjutusringi. Mu golf on ikka keeruliseks läinud. Tegin lausa 97 lööki. Ja 43 putti. Naljakas oli see, et väljak iseenesest oli ülimõnus, aga minu pallid üldse ei veerenud. Avalöögid olid nii lühikesed, et täitsa piinlik hakkas. Järgmisel päeval mängisime siis võistlusringi. Mängisin Tiina Mõisa ja Karmen Paltsiga - mõlemad ülipositiivsed ja mõnusad inimesed. Tiina tegi elumängu - 88 lööki. Mina tegin veits parema mängu kui eelmine päev, nimelt 93 lööki. Jäin oma isale ühega alla. Teisel päeval olid fairway'd märjad ning pall veeres veel vähem. Nii raske oli mängida, et ma vahepeal mõtlesin juba, et annan alla. Mu draiv - ainus asi, mida ma üldse oskasin golfimängu juures - läks ka kusagile metsa alla seeni otsima ning jättis mu keset väljakut ilma eriliste oskusteta. Siiski putte teging ka 4 tükki vähem, kuid 39 on siiki üpris palju.

Pühapäeval käisime Niitväljal mängimas. Harjutamas eelseisvateks Eesti meistrivõistlusteks. Niisiis mängisin kollastelt. Oeh, selle mängu kohta ei oska ma küll mitte midagi öelda. Ma loodan, et asi paraneb ning võistlustel ma sellist soga ei tee. Niitväljal jätsid mind mu kõik oskused ning läksid koos draiviga seeni korjama. Tulemusest ma parem ei räägigi, nii piinlik hakkab. Oma isa suutsin ka välja vihastada. Kuigi ta mängis teise poole paremini kui esimese, niiet võibolla ma naatukene aitasin ka teda. Sellise mängu peale käskis ta mul kodus kõik golfietiketi raamatud läbi lugeda. Seda ma tegin ka !! Ei, tegelikult ma ei käitunud üldse kohutavalt, mul oli lihtsalt halb päev ja emotsionaalne pool ei olnud ka kõik korras. Vähemalt õppisin jälle midagi uut - ükskõik kui halvasti läheb, ei tohi keskendumist, tuju ega kõike muud alla lasta. Muidu ei jää mängust üldse mitte midagi järgi. Absoluutselt mitte midagi - seda võin ma teile kinnitada.

Nüüd ma siis istun siin internetipunktis ja loodan, et asi paraneb uueks nädalavahetuseks. Teine asi, millest ma sain aru, on see, et ma lasin klubimeistrivõistlustel endale nii pähe tungida, et ei suuda enam mängida mängu mida peaksin. Loodan, et asi muutub ja suudan kõike jälle puhta lehena alustada. Okei, mitte täiesti puhta lehena, sest seljuhul peaksin ma oma oskused kõik ära eemaldama.

Ma vabandan veel veidi, et ma ei kirjutanud varem midagi ning see sissekanne ei tulnud pooltki seda, mida ma tahtsin. Ma tahtsin ikka niipalju(võisiis niivähe) oma huumorisoont ära kasutada, kui seda on. Aga no, whoopdidoo, alati kõik ei õnnestu. Loodan tuua eestikatelt palju rohkem positiivseid emotsioone, mida lugeda.

Võistelge hästi !!!!

Golf is the only game I know that actually becomes harder the longer you play it. - Bobby Jones

Golf is like a love affair. If you don't take it seriously , it's no fun; if you do take it seriously, it breaks your heart. - Arthur Daley

The worst club in my bag is my brain. - Chris Perry

Find out what we are made of

Terekest jälle üle mõne päeva !

Vabandust, et pole vahepeal jõudnud midagi kirjutada, aga kiire on olnud. Niii kiire - lausa kolm päeva võistlusi. Ma olen nii väsinud, et teen kõigest lühikokkuvõtte.

Reedel toimus Juunioride Tuur. Nagu teada, mängisime me sinistelt ja scratchi. No, olgem ausad, aasta algusest olen ma ikka paranenud küll. Kui juunis mängisin Juunioride Tuuri osavõistlust EGCC's, siis tegin 106 lööki. Seekord tegin 89. Hästi soe ilm oli - tõesti palav. Mängisin Lil'i ja Karinaga esimeses flight'is. Vähemalt saime oma tempos püsida. Esimest korda ei jäänud ma scratchis viimaseks. Vuhuu. Seda pole varem juhtunud, ma ei suuda siiamaani uskuda. Igatahes, õnnestunud päev nr. üks oli see.

Laupäeval ehk eile algasid EGCC meistrivõistlused. Lähksin suht mõnusa tundega mängima ning kuna oli jälle scratch, siis ma ei oodanud eriti tulemust. Lootsin, et suudan alla saja mängida. See on siiamaani mul mingi märk, sest võistlustel on pinge ja ma pole ikka veel harjunud alla 100 löögi tegema - imelik. Laupäeval mängisin Anu(Hansoni) ja Apawaniga koos. Meil kõigil läks suhteliselt nigelalt. Ma suutsin mõned imelöögid teha, kuid kokkuvõttes jäi veel palju arenguruumu. Ilm oli ka selline tüütu - kohe hirmus väsitav lausa. Algul oli soe, siis hakkas sadama ka ning hiljem tuli veel eriti suur palavus. Ma julmalt vedasin end 18 raja lõppu, sest ma olin täiesti kutu. A, ma sain veel herilaselt nõelata ka - 10ndal tee'l. See kipitas mul terve eilse päeva ja siiamaani on punane laik jalapeal - kui stiilne. See herilane otsustas mind täpselt sel hetkel torkida kui Anneli hakkas avalööki tegema, nii et ma ei saanud karjuda ka - niiii valus oli. Lõpuks tuli välja, et ma polnud ainus, kellel mäng ei laabunud ning saavutasin oma kõige tänuväärsema koha - esimese. Okei, me jagasime Anneliga esimest kohta 88 löögiga. Teised olid mõni löök tagapool. Ja ma tegin oma isale päheee ! Vuhu, see on alati lõbus. Igatahes, ma ei uskunud sellist imet, et ma olen esimene ja löögimängus. Täiesti arusaamatu. Ma küll üritasin endale selgeks teha, et mis iganes järgmine päev saab, ma olen rahul. Niipalju siis sellest. See oli õnnestunud päev nr. kaks.

Täna läksin starti eelviimases flight'is. Päris hea soe tunne oli. Õues oli jälle selline palavus, et sure ära. Vihma sadas ka. Igatahes, oma avalöögi tegin hea. Teise löögi tegin ka väga hea, täpselt 100 meetri lataka juurde. Kolmas löök läks greenile, 5 meetrit lipust - mitte midagi väga hullu. Oleks võinud isegi birdie. Looda sa, sain bogey, sest tegin 3 putti. Sel hetkel kui pari putt mööda läks, tundsin midagi sees nihkesse minevat. Üritasin seda eirata ja läksin rahulikult teise raja tee'le. Avalöök - sulps, vette. Täielik naljanumber - pall lendas üle vee, põrkas vastaskaldale ja tagasi vette - pettumus. Aga siiski ei lasknud tuju alla, ikka juhtub, veel polnud hullu. Läksin lõin vee tagant oma kolmanda löögi griini keskele - bogey võimalus täiesti reaalne. Ei suutnud, 3 putti - tupla. Kolmandal rajal ei lasknud ikka veel raskustel endast võimust võtta - missest, et olin terve eelmise õhtu ja tänase hommiku puttamist harjutanud. Lootsin, et äkki ikkagi hakkab tulema. Neljandal rajal tegin täieliku tublajubla, kahega olin griini kõrval roughis ja siis sealt jamasin omale teise tupla välja. Õnneks 5ndal sain pari ja siis 6ndale jõudes mõtlesin, et davai, nüüd mängin ilusti. Niipalju siis sellest - tänu avalöögile, mis läks metsa ja kust ma enam välja ei saanud, tegin 8. KAHEKSA , saate aru?! Nojah, mis seal ikka, eile oli ju hullem. Edasi tegin kolm bogey - kuigi oli pari võimalusi küll, aga ma jahmerdasin ära need. 10ndale tee'le jõudes olin ma vaimselt täiesti sooda peast. Ma olin väga nördinud, sest midagi ei õnnestunud. Õnneks olid seal Kerttu ja Rainer, kes siis andsid veidi positiivset energiat ning läksingi sügavalt sisse hingates avalööki lööma. Väga hea avalöök tuli - reaalne birdie võimalus. Läksin puttama ja ei, mida pole seda on birdie - pole hullu par ju tuli. Järgmine rada. Kahega greenil, lipust 2 meetrit - ei, birdiet ei tule. Siiski, par ju tuli. 12 rada. Kahega greenil, birdie võimalus - ei tule. 13 rada. Kahega greeni ees, lipp oli ka lähedal, umbes 4 meetrit pallist, BOGEY. Pettumus - tuju läks natuke alla. Aga siiski veel ei olnud täiesti hullu. 14. rajal suutsin joosta läbi punkrite ja muude loomade ning tulemuseks tupla, sest jällekord putata ei oska. 15. rada - 4 putti, bogey. Tuju vajus juba nullist allapoole. Siiski otsustasin tee'le minnes, et peaks ikkagi näitama inimestele, et ma oskan golfi mängida, sest ma tegelikult ju midagi oskan(rõhutan sõna midagi). Siis suutsingi oma kaks pari jälle teha - 16. ja 17. rada. 18. rajal tuli hea avalöök. Sealt sahmerdasin, kuid neljanda löögiga olin lipust mõned meetrid - hea puti korral oleks par olnud võimalik. Publik vaatas ja mina läksin puttama - lõin mööda. Tegelikult ma ei olnud pealtvaatajate pärast närvis, kuigi nii paljud inimesed pole kunagi vist minu lööki jälginus, aga igatahes. Mul jäi meetrine bogey putt( ka sellega oleks rahul olnud, siiski päris hea tulemus), aga lõin mööda ja lõpetasin kurvalt tuplaga. Paistab, et golfijumal ei olnud täna minuga. Tegin küll teisel poolel 43 lööki ja nii palju võimalusi oli, kuid putata ei oska. Oma 91 löögi peale tegin 40 putti. Eile tegin 36 putti - ma oma harjutamisega rikkusin vist üldse kõik ära. Igatahes pettumus oli kohutavalt suur. Suurem kui vabatahtlike võistlusel, sest seekord jäin ilma medalist(kusjuures sama tulemusega, mis kolmas koht) ning kohast EGCC naistevõistkonnas. Siiski olen Anneli ja kahe Anu pärast väga õnnelik, loomulikult tegid nad endast kõik ning seekord sellest piisas. Ma olen lihtsalt siiamaani nii kurb, et ei suutnud kasvõi ühte putti varem sisse lükata. Mitu korda puhkesin nutma - mis teha inimesed kui ma nii emotsionaalne olen. Tegelikult on asi ju selles, et ma ei pruugi seda endale tunnistada, kuid kui võit ja no kolmas koht ikka käegakatsutavad olid, siis raske on öelda: "Ah, pole hullu!" Ütleme siis nii, et kolmas koht oli mul lausa käes, aga lasin oma värisevate sõrmede vahelt sellel välja kukkuda. Nojah, mis seal ikka. Enam pole midagi teha. Kuid tagasi mõeldes oleks selle aasta kolmas koht klubimeistrivõistlustel ikka saavutuste tipp olnud. Nüüd ei jäägi eriti midagi erilist sellest suvest meelde - mitte midagi suurt ma korda ei saatnud. Võibolla olen ma siiamaani liiga pessimistlikus tujus selle kohutava päeva pärast. Ma vähemalt väga loodan seda. Järgmine sissekanne tuleb kindlasti palju lõbusam, ma kindlustan teile.

See oli siis ebaõnnestunud päev nr. sadakuuskümmendviis.

A, ja ma lubasin järgmine kord purjus meestega mängima minna - seekord tuli mu ema mulle järgi. Ja ma kujutan ette, et päris huvitav vaatepilt oli päikesevalguses sinisevalgetriibulises puhvis kleidis tüdruk puttamisgriinil harjutamas ja valgetes kingades jalgu trampimas(kingad olid täiesti siledate taldade ja ilma kontsadeta, ärge muretsege, ma ei rikkunud griini mitte kuidagi). Kokkuvõttes oli see jälle hea kogemus, valus, seda küll, aga hea. Tulevikuks ma mõtlen. Ma peangi oma vaimset asja seal peas veidi korrastama.

Järgmise korrani siis, ma nüüd lähen ja vajun kohe voodisse - ma olen pealaest varbaotsteni nii väsinud ja valutan, et täiesti lõpp.





















Golf is 20 percent talent and 80 percent management. - Ben Hogan
Half of golf is fun; The other half is putting. - Peter Dobereiner
A kid grows up a lot faster on the golf course. Golf teaches you how to behave. - Jack Nicklaus

But my dreams aren't as empty

Heipadii-hei, mina jälle siinpool arvutiekraani!

Täna oli päris väsitav golfipäev. Algas kõik kell 11 hommikul kui ma vaevu trenni alguseks kohale jõudsin (olgem ausad, tegelikult jäin 10 minutit hiljaks). Õnn oli aga minuga ja teisi ei olnudki. Algul hakkasin juba enda mälus kahtlema, et kas ma ikka trenni aega õigesti vaatasin, kuid siis hüppas Enrico oma kuurist välja ja küsis, et kas ma tulin trenni. Vastus oli, et jah, tulin küll. Siis pani ta mulle oma 75 palli korvi ning ütles, et ma pean minema end soojaks lööma. Kõigepealt läksin ma murule, aga kui seal iga löögiga mulle muda pähe lendas(no öösel oli ju sadanud), otsustasin ikka mati peale minna. Lõin siis oma imelike löögikesi, siis tuli Enrico vaatama ja järsku läksid kõik löögid palju sirgemaks. Tundus nagu polekski midagi viga ning ta ütles, et mu svingiga on enamvähem kõik korras ja ta hakkab seda alles talvel muutma. Mis on minu meelest ka hea idee, sest nüüd on palju võistlusi ja kui ma oma svingi ära muudaks oleks asi üpris keeruline. Range'l lõpetanud liikusin edasi puttamis greenile ja seal sain paar näpunäidet ning jäin harjutama. Vahepeal panin omale kõrvaklapid ka kõrva (minu suurim probleem on, et ma ei suuda kohe üldse muusikata olla) ja üritasin oma hoogsaid tantsuliigutusi keset inimtühja green'i vaka all hoida. Ma puttasin oma poolteist tundi ning siis nägin Tony ja Mariot. Nad plaanisid mängima minna ja siis ma sebisin end kaasa, sest mul pidi alles kell 17.00 võistlus hakkama. Niiviisi läksimegi ja mängisime kolmekesti 9 rada. See oli päris piin, sest palav oli ja kuna järgmised hakkasid meil juba seljas elama, muutusin ma üsna närviliseks. Kolmveerand neli lõpetasime mängu ja läksime söögipoolist nautima. Ausalt öeldes oli mu kõht juba viimane tund aega korisenud, nii et ma ei suutnud eriti löökidele keskenduda. Seetõttu ei tulnud nad väga välja ka.

Kell kolmveerand 5 suundusime me Tony'ga 3ndale rajale. Tüüp otsustas, et on naistevõistlusel mu caddie. No, mul ei olnud selle vastu midagi, et keegi mu kotti tassib. Mäng algas päris hästi pari ja bogey'ga, aga 5ndal rajal ma suutsin oma avalöögi lüüa vastu kohtunikku (okei, Gerdi autot tegelikult) ja läksin pärast seda rööpast välja - tegin seal tripla(häbihäbi). Järgmise raja alguses hakkas vihma sadama, ei tegelikult oli see eelmise raja lõpus. Igatahes avastasin ma selle, et ei ole eriti mugav olla ühe vihmavarju all poisiga, kes on sinust 25 cm pikem. Kui tema hoiab vihmavarju oma pea kohal, sajab vihm mulle juba altpoolt sisse. Nii me siis mängisime vihma ja kohati äiksega. Ma kontrollisin isegi, ega mu vihmavarju ots metallist pole (ei olnud minu meelest), sest ma veidi muretsesin, et Tony nagu torn kõrgus ülespoole, mu vihmavari käes ja äike lähenes. Võib vist kõik kokku viia küll. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, sest võistlus katkestati ja tormasime hooga klubimajja tagasi. Õeh, küll oli märg. Siis umbes viisteist minutit ootasime kohtuniku otsust, et kas võistlus jätkub või mitte. Mina hoidsin salaja sõrmi seljataga ristis ja lootsin, et võistlus katkestatakse - mul ei läinud just kõige paremini. Ja oi kuidas mul vedas. Härra kohtunik Gert kutsus meid kõiki restorani, et rääkida, mis saab ja tuli välja, et kõik katkestatakse ja järgmine neljapäev mängime me uuesti ja algusest peale - seepeale suutsin mina ainult jess suust välja pressida. Jumal tänatud, et ma saan nüüd kõik algusest uuesti mängida.

Ma pole kunagi mänginud võistlusel, mis äikese pärast katkestatakse ja ei saagi enam samal päeval jätkata - jälle uus kogemus. Mul neid uusi kogemusi aina kuhjub. Teadmisi ka. Varsti tunnen end päris targana juba, võibolla.

See oli minu jällegi päris lõbus golfipäev Jõelähtmel.
Näeme varsti uuesti - homme tegelikult kui keegi satub sinna. Mul on kell 11 Juunioride Tuur'i algus. Homme mängime sinistelt ja scratchi - appi.
Edu mulle, hoidke pöialt (:






















Real golfers, no matter what the provocation, never strike a caddie with the driver. The sand wedge is far more effective. - Huxtable Pippey

My golf is improving. Yesterday I hit the ball in one! - Jane Swan

Talking to a golf ball doesn't do you any good, unless you do it while your opponent is teeing off. - Bruce Lansky

If there's no one beside you

Tere õhtust rahvas,

Ma just avastasin kui tüütu on igale postitusele uus tervitus välja mõelda.

Eile oli mu selle nädala esimene võistlus. Sellega seoses õppisin ma uue emotsiooni - kaotusevalu. Mitte tavalise kaotusevalu, seda olen ma tundnud küll - uskuge, ma olen mitmeid kordi viimane olnud. Pole hullu. Aga eile oli puhas pettumus. Enda ja veidi ka teiste pärast. Asi oli nimelt selles, et eile oli Volunteers' Championship. Võistlus oli hästi kihvt ja mu mängukaaslased Sven ja Katrin - neist paremaid poleks osanud oodata ega lootagi. Ja kõik võitjad väärisid oma võitu. Aga probleem(mis tegelikult ei ole enam üldse probleem, uskuge mind) oli nimelt selles, et saada sama palju punkte kui esimene koht(nimelt 16) ja jääda kolmandaks, eriti veel umbes 20 punkti väiksema hcp'iga oli minu jaoks veidi arusaamatu. Raskemaks kaotuseks tegi asi, et kord olin ma samamoodi jäänud teisest kohast ilma, sest seekord võitis poiss, kelle hcp oli väiksem. Tell me about bad luck! Ma sain siis teada, et selle järgi vaadatakse tulemusi, kes raskema raja paremini mängis. Ausalt öeldes, uurisin siis õhtul välja(midagi pitsitas südames) ja ikkagi oli vales järjekorras. Nojah, mis teha. Lõpuks ma vaagisin seda küsimust nii kaua kuni suutsin välja leiutada, et mul on lihtsalt vale nimi.

Teine pettumus oli see, et ma ei saanud teha pikimat avalööki. Õigemini ma sain teha, aga ma ei suutnud. Nali on selles, et päev enne lõin ma eilse võistluse pikimast avalöögist u. 20 meetrit pikema draivi. Aga seekord lõin kosmonauti ( see tähendab, et põhimõtteliselt ma lõin palli asemel tiid ja pall lendas lihtsalt kõrgele, aga mitte eriti kaugele). See oli minu pettumus.

Kolmas pettumus oli see, et ma ei suutnud sellest kõigest üle olla. See oli kõige suurem asi. Ma nii väga tahtsin unustada, aga tead kui miski südames kripeldab, siis ta seda ikka teeb.

Nüüd kui sain kõik asjad siia kirjutada, ütleksin veel, et võitjad olid võitjad ja loomulikult olid nad seda väärt ! Rohkem kui mina obviously (sest muidu oleks mina võitnud). Ja see ei olnud üldse halvasti mõeldud. Ma olen väga õnnelik, et sain jälle midagi uut kogeda - kuigi see iseenesest ei olnud eriti meeldiv. Aga eks kõik tuleb elus ära proovida, või mis?

Tegelikult oli päris raske mäng eile ja ma olen üpris rahul tulemusega. Mängisin eile 45 lööki, 16 punkti, mis siis tähendab, et +2 (minu hcp'iga). Pärast mängu läksin lõin veel 25 draivi. Siis käisin söömas ja pärast seda läksin lõin 75 palli. Õues oli aga juba nii pime, et palli lendu ma ei näinudki, vaid kuulsin. See pimedas treening oli huvitav selle jaoks, et ma õppisin end palju paremini tunnetama. Ma ei proovinudki pallile järgi vaadata, vaid tahtsin seda õiget svingi tunnetust kätte saada. Lõpuks hakkas tunne juba veidi tulema ka. Pärast seda läksin veel puttama. Seda tegin nii kaua kuni lõpuks enam auku ega lippu ei näinud ning pidin väljakult lahkuma.

See oli väga kogemusterikas päev.

A, ja nüüd ma hakkan golfaris ka blogima. Huvitav, kas keegi üldse loeb ka seda asja?:D

I never learned anything from a match that I won. - Bobby Jones

It takes hundreds of good golf shots to gain confidence, but only one bad one to lose it. - Jack Nicklaus

But I won't back down

No terekest jälle!

Täna on pilvine, tormine, äiksene õhtu. Just lõpetasime õhtusöögi ja rääkisin isaga sellest blogist.
Seetõttu otsustasingi siia veel ühe sissekande teha.

Täna oli meil Family Tour'i osavõistlus. See läks päris hästi, arvestades seda, et öösel oli olnud palav magada ja me jäime hiljaks, nii et jõudsime Jõelähtmele 20 minutit enne starti. No jah, sellised me kord oleme. Kuid meie pere üritab end aina parandada ja ma ütlen, et paremaks läheb ka. Näiteks ma jäin kooli ajal vaid umbes 3 korda rongist maha. Seda on ikka päris vähe. Igatahes, tänasest. Jõudsime Jõelähtmele, pidin mega kiiresti riided ära vahetama. Jõudsin siis umbes 13 palli lüüa ja kaks korda putata ja siis olime juba starti hiljaks jäämas. Juba hakati sekundeid lugema aga WE MADE IT ! Nojah, mu isa oli meile plaani välja mõelnud. Tema mängib safe'i ja mina riskin. No, esimene löök tuli tal kuskile rough'i. Mina suutsin meid päästa - lõin oma imeilusa 230 meetrise draivi. No, soe päev oli. Tundus nagu pallidel oleksid ekstratiivad küljes või oleks nad lihtsalt red bulli tarvitanud. Mida mina enam ei joo, sest Mari (Suursalu) nägi mind ükskord battery'ga ja siis ütles mulle, et ta enam mingit sellist jama minu käes ei näeks. Noh, ma otsustasin, et võtan teda kuulda, sest no, ta on nagu ainult meie parim naisgolfar võinii. Igatahes tagasi löökide juurde. Teise löögi pidi mu isa tegema, me kaalusime veidi aega, ma ei uskunud, et ta suudaks 200 meetrit greenile lüüa. No, olgem ausad, eksisin väga, ta tegi seda puu 5'ga. Igatahes see tähendas seda, et mina pidin eagle't puttama minema. No, olgem ausad, kuna ma pole midagi sellist varem teinud, ei saa ju oodata, et mul see välja tuleb. Ei tulnudki, aga mu paps suutis birdie päästa - tubli issi!! Järgmisel rajal tegime par'i. Edasi tegime veel ühe par'i ja siis algas mu ebaõnnestumiste rada. Väga katsumusterikas muide, aitäh, et küsisite. Eniveis, ma suutsin lüüa palli sellisesse kohta, mis oli peaaegu võimatu asendist, milles ma parasjagu olin. Aga ma suutsin teha, hah, omamoodi saavutus või mis? Sealt edasi muutusin ma päris ebakindlaks oma svingiga, sest miskipärast tõmbasin ma koguaeg vasakule selle. Kogu 9 raja tulemus oli 4 bogey. Aga 7 rajal, kus oli pikim draiv, võtsin end jälle kokku ja andsin sellele pallile sellise lataka, et ta otsustas õiges suunas lendama hakata. Jumal tänatud - seetõttu võitsin ma omale pläsku (paus) ja vildiseebi - humoorikas. 8 rajal tegin ma jälle midagi huvitavat, aga ma olin siiski õnnelik, sest pall lendas vähemalt mitte vasakule. No ja 9 rajal suutsin ma jälle suurepärase avalöögi teha. Mu isa pärast autos ütles, et kuna ma oma svingi nii rahulikult teen pole üldse tunnet, et see pall kaugele lendab. Aga olgem ausad, lendab ikka küll. Noh, kokkuvõttes olin ma üsna rahul. Eriti vaadates ja tunnetades seda ilma, millega me mängisime. Tunne oli selline, et oleks kusagil Tais ja suhkrust, sest absoluutselt kõik voolas. Mõnus.

Ma otsustasin end veel mitmele võistlusele registreerida. Tuleb välja, et järgmine nädal on mul neid lausa 4. Whoops. Mis teha. Eks võistlema peab ju ka. Homme on vabatahtlike võistlus. Neljapäeval on Ladies Cup, reedel Juunioride Tuur ja nädalavahetusel EGCC MV. Tuleb põnev ja tihe nädal. Kolmapäev on mu ainus vaba päev, otsustasime juba isaga ära. Siis ma ainult magan. Ausõna, muul ajal pole mul selleks eriti aega. No, öösel on aga kes siis öösel magab. NALI! - kui mu vanemad satuvad seda lugema. Muidugi ma magan öösel. Mida muud ma ikka teen.

Igatahes on mul tunne, et ma olen nii palju juba vatranud, et on aeg lõpetada. Besides, mu sõrmed väsivad ära.

A, enne paneks ühe lemmiku pildi siia.


































The secret of good golf is to hit the ball hard, straight and not too often.
Many golfers prefer a golf cart to a caddie, because it can't count, criticize or laugh.

I can feel the pressure

Veidi aega on möödas mu viimasest-esimesest sissekandest. Vahepeal on toimunud mitu sündmust.

Esiteks oli nädal pärast Est Am'i ehk siis 29-31. juuli Boys Trophy. Jõelähtmel võistles 54 kuni 18 aastast poissi. Mis tähendab, et minul kui tüdrukul olid küll kolm väga põnevat päeva. Algul ma ei pidanud üldse vabatahtlikuks minema, sest ma ei olnud jõudnud end registreerida ja kuna ma olin enda võistluste ja asjadega nii pusas, siis ei mõelnud nii kaugele ette. Kuid siiski mu isa otsustas, et ma võiks siiski minna ja suutis asjad nii korraldada, et ma sain neile appi minna. Esimene päev läksin sinna kohe vara-vara hommikul, sest ma meie naabri Rein Raudsepaga sain sinna. Mis tähendas, et ma olin jõelähtmel veidi pärast kaheksat, kui ma nüüd õigesti mäletan. Päev algas siis numbrite maalimisega, küll ma olen osav kirjutaja.Tervelt kolm päeva kasutati minu tehtud numbreid ja riiginimesid, millest osadega ma küll eriti rahul pole kui aus olla. Mõni tuli ikka päris kribu ja krõnksus, aga mis teha. Igatahes, siis ülejäänud päeva ma suhteliselt veetsin niisama aega. Vaatasin poisse ja mängu ja nautisin tuulist ilma. Järgneval päeval sain juba palju rohkem abiks olla. Algul olin abiks tulemuste vastuvõtjatel ja pärast saadeti mind Annikat väljakul välja vahetama. Sain ka lähemalt neid imepoisse vaadata, kes mängisid. Nii palju erinevaid emotsioone pole ühe päeva jooksul küll näinud. Osad tulid ja läksid naeratus kõrvuni, mõnel oli selline nägu nagu sooviks oma kepid lähimasse tiiki visata, mõned olid lihtsalt ükskõiksed - ei, valetan, ükskõikne polnud väga keegi. Kolmandal päeval vahetati mind juba suhteliselt alguses kui ma jõudsin välja. Nii, et sain kõiki paremaid näha juba 16 raja äärest. Ma nägin ühte eagle't ja mitmeid birdie'sid. Vahepeal oli suurem paus ja õnneks oli mul raamat kaasas. Viskasin end keset 4ndat teebox'i kõhuli ja lugesin Aghata Christie't. Mõnus, ja siis tulid poisid.. Asi lõppes meeldivalt - esimese ja teise koha tulemuste vahe oli 84 lööki - isegi mitte golfimängijad saavad aru, et seda on palju. Järgmistest kohtadest ma rääkima ei hakkagi. Rootslased tegid igatahes puhta töö. No nende mängu jälgida oli juba midagi hoopis muud - see oli juba mingi tase.

Kokkuvõtteks ütleks, et oli väga lahe võistlus ja kahju, et see nii kiiresti läbi sai. Loodetavasti tuleb, mis loodetavasti, kindlasti tuleb suurvõistlusi Eestisse veel. Need on tõeliselt kihvtid kogemused.

Aga minust endast rääkides, olen ka tubli olnud. Veidi käinud Heiko juures trennis - üldfüüsilist tegemas ja paar Enrico trenni on ka olnud. Okei, üks. Igatahes, millestki oli kasu, sest üks päev käisime perega mängimas ja suutsin mängida selle suve rekordi 85 lööki ja seda Sea Course'il. Esimesel poolel tegin mingit pudru ja mängisin 45, aga teise poole see eest aga vaid 4 üle, ehk 40. Selline tubli mäng langetas mu hcp 12,9 peale. Singel juba läheneb. Ma vahepeal juba natuke põdesin, et kas ma suudan ikka seda teha, aga nüüd ma jälle usun, et suudan. Pühapäeval on meil isaga Family Tour, meil on nüüd kahepeale nii pisike hcp, et ma ei tea mis saab. No loodame parimat. A, ja kui keegi soovib minust pilti näha siis tehke Kroonika lahti ja uurige, minust on seal lausa KAKS pilti. Ei, tegelt on see imelik. Ärge vaadake. (:

Lõppu paneks siis pilte golfipoistest ja toredast võistlusest.

Pildid on kõik by Mats Soomre nagu näha. Ta on ikka juba päris hea fotograaf. :D

Lisaks siis pildi ka tublidest eesti poistest:

No, nüüd siis jällekirjutamiseni - või lugemiseni.

Head golfi !

Of all the hazards, fear is the worst. - Sam Snead

The most important shot in golf is the next one - Ben Hogan

I'm about five inches from being an outstanding golfer. That's the distance my left ear is from my right. - Ben Crenshaw

Forget the last shot. It takes so long to accept that you can't always replicate your swing. The only thing you can control is your attitude toward the next shot. - Mark McCumber

If you wish to hide your character, do not play golf.

Minus elab kaks inimest - tavaline igapäevane Saara ja see Saara, kes ilmub välja hetkel, kui jõuab golfiväljakule. Mind teatakse küll kui tüdrukut, kes mängib golfi - seda igavat vanainimeste mängu, mida ei tohiks isegi spordiks kutsuda. Seepeale toon välja vähemalt 500 argumenti, miks nad eksivad. Tõsi on see, et inimestel on tekkinud teatud eelarvamused, mis kahjuks meid igapäevaelus juhivad.

Mis on golf?

See on sport - mida tõestab ka pääs olümpiamängudele üle pika aja. Viimati oli golf seal aastal 1904.

See on põnev - miks muidu jälgib iga suurvõistlust üle 40 miljoni inimese.

See kasvatab iseloomu - temperamendiga inimestel on keeruline seda mängida, sest golf nõuab rahulikkust ja keskendumist järgmisele löögile. Erki Noolgi viskas kepid nurka, sest ütles, et tema närv vastu ei pea. Kui suudad rahulikuks jääda golfirajal, suudad seda teha igas elusituatsioonis.

See pole nii lihtne kui tundub - ajad vaid kepiga palli taga ja lööd selle auku. Soovitus: üritage seda teha 72 löögiga 18 rajal.

Ja nii edasi...

See tundus praegu tõelise kaitsena golfimängija poole pealt, kuid olles tõesti aus - inimesed, kes golfist midagi ei tea, tekitavadki oma mitte mõistmisega kaitsereflekse. Olen pidanud mängima mitmeid kordi sellise stsenaariumi järgi, eriti noortega tutvudes:

Keegi: "Millega sa siis muidu tegeled?"

Mina: "Mängin golfi."

Keegi: "Ahsooo..." (ja siis krimpsutatakse nägu ning otsustatakse, et see ei ole tõeline sport ning seetõttu loetakse mind nimekirja inimeste sekka, kes on parajad snoobid.)

Jälle kord tundub, et olen kuidagi ebaõiglaselt õel inimeste kohta, kes golfist midagi ei tea. Arvatavasti ongi suurim probleem see, et olen lihtsalt paljudega kokku puutunud, kes sellised on. Seda ala ei arvestata nii nagu korvpalli, kergejõustikku, tantsimist. Tegelikult on see aga nii palju rohkem. See on ala, mis vajab head vaimset ja füüsilist tasakaalu.

Olgem ausad, lõpetaks nüüd heietamise, miks peaks golfi arvestama ja jõuaks selleni, miks ma seda armastan.

Minu puhul jõudsin ma selleni, hoopis teistmoodi, kui enamus teisi. Nimelt, ma ausalt öeldes vihkasin golfi väga pikalt. Ma olin oma peres arvatavasti ainus. Ma tõesti ei sallinud, et mu vanemad mind igal võimalikul suvepäeval või reisil tirisid mind sinna golfiväljakule, kus ma millegagi hakkama ei saanud, sest mul puudus piisav püsivus. Käisin seal alati vastutahtmist ning isaga koos mängimine lõppes tihtipeale sellega, et minul olid vihapisarad silmas ja tema oli lihtsalt tüdinud minuga jälle kord tülitsemast. Aga nagu mu isa just täna ütles - tegi ta hea investeeringu tulevikku, mis läks maksma küll paar miljonit krooni. See investeering oli golfi, kui Floorin otsustas Estonian Amateur Openit sponsoreerima hakata. Olgem ausad, ma ei teadnud golfivõistlustest eriti midagi, kuid see oli võistlus, millest algas minu armumine golfi. Esimesed kaks aastat käisin ma võistlusel vabatahtlikuks ja hingasin seda sama õhku, mida inimesed, kes olid vaid armumisest armastusele üle läinud. Siiski ei suutnud end sundida veel golfile oma kätt andma - sõrme oli see küll juba võtnud (tuleb ütlusest - andsid sõrme, võttis käe). Kui sain aga teada, et mu isa firma lõpetas olemast aastal 2009 peasponsor, tõusid mu silmi uued pisarad. Mida? Miks? Loomulikult tuli siis see siiamaani kardetud MASU. Igatahes otsustasin ma seepeale võistelda üks aasta Est Am Openil, et meie pere oleks kuidagigi esindatud sel võistlusel.

Alustasin treeningut ning suutsin veel suve lõpuga ( 2008 aasta suvest räägin nüüd) langetada oma HCP 50 peale. Siis tuli peale külm ja igav talv, mil tegelesin oma toonase lemmikspordiala võrkpalliga. 2009 aasta kevadel hakkasin jälle vaeva nägema. Pingutasin ja hakkasin võistlema, kuid praegu tagasi mõeldes, polnud eelmise suve treeningud midagi, võrreldes selle suve pingutustega. Igatahes, 2009 aastal tekkis armastus uue ala vastu, mis vallutas mu südame tormijooksuga - tõsiselt, mida paremaks läksid oskused seda rohkem ma seda mängu nautisin. Eks see on nii iga spordialaga. Igatahes sain oma HCP 50 pealt 22,6 peale, mis on kolme kuu peale päris hea saavutus. Sügisel otsustasin loobuda võrkpallist ning pühenduda golfile. Hakkasin käima Heiko Väädi juures trennis ja veidi ka Tere Tennisekeskuses ning Kalevi spordihallis palle võrku löömas, kuid see on täiesti erinev päris väljakust, isegi päris range'ist, sest sa näed palli lendu õige vähe. Kahjuks suutsin oma jalga vigastada kevadel, aprilli algul ning ei tohtinud vähemalt suve alguseni joosta. Sinna läks palju mu talve vormist ning kahjuks alustasin kevadet sellise tundega nagu poleks talvel üldse end liigutanud.

2010 aasta suve lootused olid kõrged. Põhiline soov oli pääseda Est Am Openile peale. Inimesed, kes sellest kuulsid, ütlesid mulle tubli, et mul kõrged lootused on. Peale saamise hcp oli 15,4 ja minu oma eelmisest aastast 22,6. Ma harjutasin ja treenisin, kuid kahjuks suve algul enam eriti meie uue pro Enrico trenne ei toimunud, sest mind oli tõstetud küll n.ö. eliittüdrukute gruppi, kuid nemad olid koguaeg kusagil võistlustel. Lõpuks suutsin umbes paar nädalat enne Est Am Openi registreerimise lõppu oma hcp 18,5 peale mängida. Ning sinna see mul jäi. Vähemalt algul. Nädal enne viimase registreerimisaja lõppu oli mu hcp veel sama. Mina ei andnud aga alla, kuid kõik kes kuulsid, et siiski plaanin peale saada, muigasid omaette ja arvatavasti mõtlesid, et good luck with that! Noh, mina tõestasin neile teistpidi. Kaks päeva enne registreerimise lõppu langetasin oma hcp 15,8 peale. Kaks päeva oli veel jäänud. Pingutasin, mis pingutasin, hcp jäi registreerimispäeval samaks. Õnneks anti mulle võimalus, sain võistlusele peale, sest registreerijaid oli vähe. Ma olin õnnelik, kuid veidi pettunud - tahtsin siiski saada peale õige hcp'ga, mitte suuremaga. Õnneks tuli nädalavahetusel 2 võistlust. Esimesel mängisin end 15,5 peale ja järgmisel 14,9 peale ja vuhuu, olin saavutanud oma eesmärgi. Sain mis tahtsin ja mida kõigile lubasin. Ma tegin selle lubaduse juba eelmise aasta Est Am Openi ajal, kui mu hcp oli veel 35,5. Olgem ausad, võistlusest endast ei tulnud eriti palju välja, sest olin kõik oma auru kulutanud peale saamisele ning jäin uhkelt eelviimaseks. Siiski, ma olin nii õnnelik, kui sain esimest korda omale kaelakaardi, millel oli kirjas: player Saara Mägin. Ma jalutasin ringi mitu päeva totakas naeratus näol ja õnnetundest liblikad kõhus. See oli võistlus, mis sidus mind golfiga ja ma sain sellel mängida. Lõppkokkuvõttes oli see kõik imeline. See oli midagi, mille olin mina saavutanud. Mitte keegi teine, vaid ainult mina. See on veel üks asi, mis mulle golfi juures meeldib - sul võib olla imeline treener, suurepärased võimalused ja anne, kuid kui sa ei suuda seda ära kasutada ja tahta nii palju kui võimalik, ei ole sellest abi. Sina oled see mis viib õnnestumiseni ja ebaõnnestumiseni. Vaid sina üksi teed kõik algusest lõpuni, sul võib olla palju abi, kuid lõpuks oled vaid sina võitu väärt ning võid üksi ja uhkelt oma auhinnaga koju minna ja selle oma riiulile panna.

Lõpetaks tänase sissekande tsitaatidega, mis minu meelest sobivad lõpetuseks imehästi :

Edu näib suurelt jaolt seisnevat vastupidamises seal, kus teised on loobunud. - William A. Feather

Sõnaraamat on ainuke koht, kus tuleb edu enne tööd. - Albert Brisbane

Targad inimesed on öelnud tarku sõnu. Loodan, et minu arvamusest jäi midagi meelde, kuigi ei pea end nii targaks, et võiks öelda, Vaid minu kirjutatu on ainuõige.