Täna on pilvine, tormine, äiksene õhtu. Just lõpetasime õhtusöögi ja rääkisin isaga sellest blogist.
Seetõttu otsustasingi siia veel ühe sissekande teha.
Täna oli meil Family Tour'i osavõistlus. See läks päris hästi, arvestades seda, et öösel oli olnud palav magada ja me jäime hiljaks, nii et jõudsime Jõelähtmele 20 minutit enne starti. No jah, sellised me kord oleme. Kuid meie pere üritab end aina parandada ja ma ütlen, et paremaks läheb ka. Näiteks ma jäin kooli ajal vaid umbes 3 korda rongist maha. Seda on ikka päris vähe. Igatahes, tänasest. Jõudsime Jõelähtmele, pidin mega kiiresti riided ära vahetama. Jõudsin siis umbes 13 palli lüüa ja kaks korda putata ja siis olime juba starti hiljaks jäämas. Juba hakati sekundeid lugema aga WE MADE IT ! Nojah, mu isa oli meile plaani välja mõelnud. Tema mängib safe'i ja mina riskin. No, esimene löök tuli tal kuskile rough'i. Mina suutsin meid päästa - lõin oma imeilusa 230 meetrise draivi. No, soe päev oli. Tundus nagu pallidel oleksid ekstratiivad küljes või oleks nad lihtsalt red bulli tarvitanud. Mida mina enam ei joo, sest Mari (Suursalu) nägi mind ükskord battery'ga ja siis ütles mulle, et ta enam mingit sellist jama minu käes ei näeks. Noh, ma otsustasin, et võtan teda kuulda, sest no, ta on nagu ainult meie parim naisgolfar võinii. Igatahes tagasi löökide juurde. Teise löögi pidi mu isa tegema, me kaalusime veidi aega, ma ei uskunud, et ta suudaks 200 meetrit greenile lüüa. No, olgem ausad, eksisin väga, ta tegi seda puu 5'ga. Igatahes see tähendas seda, et mina pidin eagle't puttama minema. No, olgem ausad, kuna ma pole midagi sellist varem teinud, ei saa ju oodata, et mul see välja tuleb. Ei tulnudki, aga mu paps suutis birdie päästa - tubli issi!! Järgmisel rajal tegime par'i. Edasi tegime veel ühe par'i ja siis algas mu ebaõnnestumiste rada. Väga katsumusterikas muide, aitäh, et küsisite. Eniveis, ma suutsin lüüa palli sellisesse kohta, mis oli peaaegu võimatu asendist, milles ma parasjagu olin. Aga ma suutsin teha, hah, omamoodi saavutus või mis? Sealt edasi muutusin ma päris ebakindlaks oma svingiga, sest miskipärast tõmbasin ma koguaeg vasakule selle. Kogu 9 raja tulemus oli 4 bogey. Aga 7 rajal, kus oli pikim draiv, võtsin end jälle kokku ja andsin sellele pallile sellise lataka, et ta otsustas õiges suunas lendama hakata. Jumal tänatud - seetõttu võitsin ma omale pläsku (paus) ja vildiseebi - humoorikas. 8 rajal tegin ma jälle midagi huvitavat, aga ma olin siiski õnnelik, sest pall lendas vähemalt mitte vasakule. No ja 9 rajal suutsin ma jälle suurepärase avalöögi teha. Mu isa pärast autos ütles, et kuna ma oma svingi nii rahulikult teen pole üldse tunnet, et see pall kaugele lendab. Aga olgem ausad, lendab ikka küll. Noh, kokkuvõttes olin ma üsna rahul. Eriti vaadates ja tunnetades seda ilma, millega me mängisime. Tunne oli selline, et oleks kusagil Tais ja suhkrust, sest absoluutselt kõik voolas. Mõnus.
Ma otsustasin end veel mitmele võistlusele registreerida. Tuleb välja, et järgmine nädal on mul neid lausa 4. Whoops. Mis teha. Eks võistlema peab ju ka. Homme on vabatahtlike võistlus. Neljapäeval on Ladies Cup, reedel Juunioride Tuur ja nädalavahetusel EGCC MV. Tuleb põnev ja tihe nädal. Kolmapäev on mu ainus vaba päev, otsustasime juba isaga ära. Siis ma ainult magan. Ausõna, muul ajal pole mul selleks eriti aega. No, öösel on aga kes siis öösel magab. NALI! - kui mu vanemad satuvad seda lugema. Muidugi ma magan öösel. Mida muud ma ikka teen.
Igatahes on mul tunne, et ma olen nii palju juba vatranud, et on aeg lõpetada. Besides, mu sõrmed väsivad ära.
A, enne paneks ühe lemmiku pildi siia.
The secret of good golf is to hit the ball hard, straight and not too often.
Many golfers prefer a golf cart to a caddie, because it can't count, criticize or laugh.
0 comments:
Post a Comment