Esiteks oli nädal pärast Est Am'i ehk siis 29-31. juuli Boys Trophy. Jõelähtmel võistles 54 kuni 18 aastast poissi. Mis tähendab, et minul kui tüdrukul olid küll kolm väga põnevat päeva. Algul ma ei pidanud üldse vabatahtlikuks minema, sest ma ei olnud jõudnud end registreerida ja kuna ma olin enda võistluste ja asjadega nii pusas, siis ei mõelnud nii kaugele ette. Kuid siiski mu isa otsustas, et ma võiks siiski minna ja suutis asjad nii korraldada, et ma sain neile appi minna. Esimene päev läksin sinna kohe vara-vara hommikul, sest ma meie naabri Rein Raudsepaga sain sinna. Mis tähendas, et ma olin jõelähtmel veidi pärast kaheksat, kui ma nüüd õigesti mäletan. Päev algas siis numbrite maalimisega, küll ma olen osav kirjutaja.Tervelt kolm päeva kasutati minu tehtud numbreid ja riiginimesid, millest osadega ma küll eriti rahul pole kui aus olla. Mõni tuli ikka päris kribu ja krõnksus, aga mis teha. Igatahes, siis ülejäänud päeva ma suhteliselt veetsin niisama aega. Vaatasin poisse ja mängu ja nautisin tuulist ilma. Järgneval päeval sain juba palju rohkem abiks olla. Algul olin abiks tulemuste vastuvõtjatel ja pärast saadeti mind Annikat väljakul välja vahetama. Sain ka lähemalt neid imepoisse vaadata, kes mängisid. Nii palju erinevaid emotsioone pole ühe päeva jooksul küll näinud. Osad tulid ja läksid naeratus kõrvuni, mõnel oli selline nägu nagu sooviks oma kepid lähimasse tiiki visata, mõned olid lihtsalt ükskõiksed - ei, valetan, ükskõikne polnud väga keegi. Kolmandal päeval vahetati mind juba suhteliselt alguses kui ma jõudsin välja. Nii, et sain kõiki paremaid näha juba 16 raja äärest. Ma nägin ühte eagle't ja mitmeid birdie'sid. Vahepeal oli suurem paus ja õnneks oli mul raamat kaasas. Viskasin end keset 4ndat teebox'i kõhuli ja lugesin Aghata Christie't. Mõnus, ja siis tulid poisid.. Asi lõppes meeldivalt - esimese ja teise koha tulemuste vahe oli 84 lööki - isegi mitte golfimängijad saavad aru, et seda on palju. Järgmistest kohtadest ma rääkima ei hakkagi. Rootslased tegid igatahes puhta töö. No nende mängu jälgida oli juba midagi hoopis muud - see oli juba mingi tase.
Kokkuvõtteks ütleks, et oli väga lahe võistlus ja kahju, et see nii kiiresti läbi sai. Loodetavasti tuleb, mis loodetavasti, kindlasti tuleb suurvõistlusi Eestisse veel. Need on tõeliselt kihvtid kogemused.
Aga minust endast rääkides, olen ka tubli olnud. Veidi käinud Heiko juures trennis - üldfüüsilist tegemas ja paar Enrico trenni on ka olnud. Okei, üks. Igatahes, millestki oli kasu, sest üks päev käisime perega mängimas ja suutsin mängida selle suve rekordi 85 lööki ja seda Sea Course'il. Esimesel poolel tegin mingit pudru ja mängisin 45, aga teise poole see eest aga vaid 4 üle, ehk 40. Selline tubli mäng langetas mu hcp 12,9 peale. Singel juba läheneb. Ma vahepeal juba natuke põdesin, et kas ma suudan ikka seda teha, aga nüüd ma jälle usun, et suudan. Pühapäeval on meil isaga Family Tour, meil on nüüd kahepeale nii pisike hcp, et ma ei tea mis saab. No loodame parimat. A, ja kui keegi soovib minust pilti näha siis tehke Kroonika lahti ja uurige, minust on seal lausa KAKS pilti. Ei, tegelt on see imelik. Ärge vaadake. (:
Lõppu paneks siis pilte golfipoistest ja toredast võistlusest.
Pildid on kõik by Mats Soomre nagu näha. Ta on ikka juba päris hea fotograaf. :D
Lisaks siis pildi ka tublidest eesti poistest:
No, nüüd siis jällekirjutamiseni - või lugemiseni.
Head golfi !
Of all the hazards, fear is the worst. - Sam Snead
The most important shot in golf is the next one - Ben Hogan
I'm about five inches from being an outstanding golfer. That's the distance my left ear is from my right. - Ben Crenshaw
Forget the last shot. It takes so long to accept that you can't always replicate your swing. The only thing you can control is your attitude toward the next shot. - Mark McCumber
0 comments:
Post a Comment