Vabandust, et pole vahepeal jõudnud midagi kirjutada, aga kiire on olnud. Niii kiire - lausa kolm päeva võistlusi. Ma olen nii väsinud, et teen kõigest lühikokkuvõtte.
Reedel toimus Juunioride Tuur. Nagu teada, mängisime me sinistelt ja scratchi. No, olgem ausad, aasta algusest olen ma ikka paranenud küll. Kui juunis mängisin Juunioride Tuuri osavõistlust EGCC's, siis tegin 106 lööki. Seekord tegin 89. Hästi soe ilm oli - tõesti palav. Mängisin Lil'i ja Karinaga esimeses flight'is. Vähemalt saime oma tempos püsida. Esimest korda ei jäänud ma scratchis viimaseks. Vuhuu. Seda pole varem juhtunud, ma ei suuda siiamaani uskuda. Igatahes, õnnestunud päev nr. üks oli see.
Laupäeval ehk eile algasid EGCC meistrivõistlused. Lähksin suht mõnusa tundega mängima ning kuna oli jälle scratch, siis ma ei oodanud eriti tulemust. Lootsin, et suudan alla saja mängida. See on siiamaani mul mingi märk, sest võistlustel on pinge ja ma pole ikka veel harjunud alla 100 löögi tegema - imelik. Laupäeval mängisin Anu(Hansoni) ja Apawaniga koos. Meil kõigil läks suhteliselt nigelalt. Ma suutsin mõned imelöögid teha, kuid kokkuvõttes jäi veel palju arenguruumu. Ilm oli ka selline tüütu - kohe hirmus väsitav lausa. Algul oli soe, siis hakkas sadama ka ning hiljem tuli veel eriti suur palavus. Ma julmalt vedasin end 18 raja lõppu, sest ma olin täiesti kutu. A, ma sain veel herilaselt nõelata ka - 10ndal tee'l. See kipitas mul terve eilse päeva ja siiamaani on punane laik jalapeal - kui stiilne. See herilane otsustas mind täpselt sel hetkel torkida kui Anneli hakkas avalööki tegema, nii et ma ei saanud karjuda ka - niiii valus oli. Lõpuks tuli välja, et ma polnud ainus, kellel mäng ei laabunud ning saavutasin oma kõige tänuväärsema koha - esimese. Okei, me jagasime Anneliga esimest kohta 88 löögiga. Teised olid mõni löök tagapool. Ja ma tegin oma isale päheee ! Vuhu, see on alati lõbus. Igatahes, ma ei uskunud sellist imet, et ma olen esimene ja löögimängus. Täiesti arusaamatu. Ma küll üritasin endale selgeks teha, et mis iganes järgmine päev saab, ma olen rahul. Niipalju siis sellest. See oli õnnestunud päev nr. kaks.
Täna läksin starti eelviimases flight'is. Päris hea soe tunne oli. Õues oli jälle selline palavus, et sure ära. Vihma sadas ka. Igatahes, oma avalöögi tegin hea. Teise löögi tegin ka väga hea, täpselt 100 meetri lataka juurde. Kolmas löök läks greenile, 5 meetrit lipust - mitte midagi väga hullu. Oleks võinud isegi birdie. Looda sa, sain bogey, sest tegin 3 putti. Sel hetkel kui pari putt mööda läks, tundsin midagi sees nihkesse minevat. Üritasin seda eirata ja läksin rahulikult teise raja tee'le. Avalöök - sulps, vette. Täielik naljanumber - pall lendas üle vee, põrkas vastaskaldale ja tagasi vette - pettumus. Aga siiski ei lasknud tuju alla, ikka juhtub, veel polnud hullu. Läksin lõin vee tagant oma kolmanda löögi griini keskele - bogey võimalus täiesti reaalne. Ei suutnud, 3 putti - tupla. Kolmandal rajal ei lasknud ikka veel raskustel endast võimust võtta - missest, et olin terve eelmise õhtu ja tänase hommiku puttamist harjutanud. Lootsin, et äkki ikkagi hakkab tulema. Neljandal rajal tegin täieliku tublajubla, kahega olin griini kõrval roughis ja siis sealt jamasin omale teise tupla välja. Õnneks 5ndal sain pari ja siis 6ndale jõudes mõtlesin, et davai, nüüd mängin ilusti. Niipalju siis sellest - tänu avalöögile, mis läks metsa ja kust ma enam välja ei saanud, tegin 8. KAHEKSA , saate aru?! Nojah, mis seal ikka, eile oli ju hullem. Edasi tegin kolm bogey - kuigi oli pari võimalusi küll, aga ma jahmerdasin ära need. 10ndale tee'le jõudes olin ma vaimselt täiesti sooda peast. Ma olin väga nördinud, sest midagi ei õnnestunud. Õnneks olid seal Kerttu ja Rainer, kes siis andsid veidi positiivset energiat ning läksingi sügavalt sisse hingates avalööki lööma. Väga hea avalöök tuli - reaalne birdie võimalus. Läksin puttama ja ei, mida pole seda on birdie - pole hullu par ju tuli. Järgmine rada. Kahega greenil, lipust 2 meetrit - ei, birdiet ei tule. Siiski, par ju tuli. 12 rada. Kahega greenil, birdie võimalus - ei tule. 13 rada. Kahega greeni ees, lipp oli ka lähedal, umbes 4 meetrit pallist, BOGEY. Pettumus - tuju läks natuke alla. Aga siiski veel ei olnud täiesti hullu. 14. rajal suutsin joosta läbi punkrite ja muude loomade ning tulemuseks tupla, sest jällekord putata ei oska. 15. rada - 4 putti, bogey. Tuju vajus juba nullist allapoole. Siiski otsustasin tee'le minnes, et peaks ikkagi näitama inimestele, et ma oskan golfi mängida, sest ma tegelikult ju midagi oskan(rõhutan sõna midagi). Siis suutsingi oma kaks pari jälle teha - 16. ja 17. rada. 18. rajal tuli hea avalöök. Sealt sahmerdasin, kuid neljanda löögiga olin lipust mõned meetrid - hea puti korral oleks par olnud võimalik. Publik vaatas ja mina läksin puttama - lõin mööda. Tegelikult ma ei olnud pealtvaatajate pärast närvis, kuigi nii paljud inimesed pole kunagi vist minu lööki jälginus, aga igatahes. Mul jäi meetrine bogey putt( ka sellega oleks rahul olnud, siiski päris hea tulemus), aga lõin mööda ja lõpetasin kurvalt tuplaga. Paistab, et golfijumal ei olnud täna minuga. Tegin küll teisel poolel 43 lööki ja nii palju võimalusi oli, kuid putata ei oska. Oma 91 löögi peale tegin 40 putti. Eile tegin 36 putti - ma oma harjutamisega rikkusin vist üldse kõik ära. Igatahes pettumus oli kohutavalt suur. Suurem kui vabatahtlike võistlusel, sest seekord jäin ilma medalist(kusjuures sama tulemusega, mis kolmas koht) ning kohast EGCC naistevõistkonnas. Siiski olen Anneli ja kahe Anu pärast väga õnnelik, loomulikult tegid nad endast kõik ning seekord sellest piisas. Ma olen lihtsalt siiamaani nii kurb, et ei suutnud kasvõi ühte putti varem sisse lükata. Mitu korda puhkesin nutma - mis teha inimesed kui ma nii emotsionaalne olen. Tegelikult on asi ju selles, et ma ei pruugi seda endale tunnistada, kuid kui võit ja no kolmas koht ikka käegakatsutavad olid, siis raske on öelda: "Ah, pole hullu!" Ütleme siis nii, et kolmas koht oli mul lausa käes, aga lasin oma värisevate sõrmede vahelt sellel välja kukkuda. Nojah, mis seal ikka. Enam pole midagi teha. Kuid tagasi mõeldes oleks selle aasta kolmas koht klubimeistrivõistlustel ikka saavutuste tipp olnud. Nüüd ei jäägi eriti midagi erilist sellest suvest meelde - mitte midagi suurt ma korda ei saatnud. Võibolla olen ma siiamaani liiga pessimistlikus tujus selle kohutava päeva pärast. Ma vähemalt väga loodan seda. Järgmine sissekanne tuleb kindlasti palju lõbusam, ma kindlustan teile.
See oli siis ebaõnnestunud päev nr. sadakuuskümmendviis.
A, ja ma lubasin järgmine kord purjus meestega mängima minna - seekord tuli mu ema mulle järgi. Ja ma kujutan ette, et päris huvitav vaatepilt oli päikesevalguses sinisevalgetriibulises puhvis kleidis tüdruk puttamisgriinil harjutamas ja valgetes kingades jalgu trampimas(kingad olid täiesti siledate taldade ja ilma kontsadeta, ärge muretsege, ma ei rikkunud griini mitte kuidagi). Kokkuvõttes oli see jälle hea kogemus, valus, seda küll, aga hea. Tulevikuks ma mõtlen. Ma peangi oma vaimset asja seal peas veidi korrastama.
Järgmise korrani siis, ma nüüd lähen ja vajun kohe voodisse - ma olen pealaest varbaotsteni nii väsinud ja valutan, et täiesti lõpp.
Golf is 20 percent talent and 80 percent management. - Ben Hogan
Half of golf is fun; The other half is putting. - Peter Dobereiner
A kid grows up a lot faster on the golf course. Golf teaches you how to behave. - Jack Nicklaus
0 comments:
Post a Comment